Võtame olemasoleva mudeli toidu vaestele jagamiseks, millega kaasneb palju probleeme:
- Aeg toidu kohaletoimetamiseks
- Toidu säilivusaeg
- Külmikute puudumine
- Ladustamise kulud
- Kulud kaupade hankimiseks ja transpordiks
- Abi vajavate inimeste leidmine ja kvalifitseerimine
- Toidu laiali toimetamine nendele inimestele
- Situatsiooni ei muutu - lõputu sõltuvus
Mida siis, kui me saaksime kõik need probleemid lahendada olemasolevate, juba kogutud vahenditega, kuid teeksime seda lihtsalt uuel viisil, mis parandaks need probleemid sisuliselt? Kuidas?
Mida siis, kui me võtaksime selle raha ja kasutaksime seda hoopis selleks, et panna koolidesse kanafarmid ja põllumajandus ning õpetada lastele, kuidas seda teha? Hmm... vaatame, mis juhtub:
- Lapsed õpivad, kuidas oma toitu ise kasvatada ja suudavad seda teha kogu elu.
- Ne võtavad iga päev värskelt toitu koju kaasa endale ja kõigile peredele, keda nad ümbruskonnas tunnevad ja kes seda vajavad.
- Toidul on rohkem toitaineid, kuna see viiakse koju värskelt.
- Seda ei ole vaja ladustada ega külmutada.
- Lapsed saavad tarnemehhanismiks ja suudavad hoolitseda selle eest, et leida abivajajaid.
- Kui nad on õppinud, võivad õpilased saada stardipaki, et teha sama kodus, et nad saaksid oma peresid toita, mitte olla sõltuvuses.
- Lapsed saavad pere õpetajateks, sest nad aitavad perel kodus ise toitu kasvatada.
- Situatsioon muutub, sest toitu saab palju, talud muutuvad rikkalikuks, inimestel on oskus end ise toita ja nad õpivad ise kogukonna eest hoolitseda.
- Lapsed õpivad, mida tähendab kõvasti tööd teha, õpivad ettevõtlikkust ja kuidas olla iseseisev ja oma töö üle uhke.
- See mudel on skaleeritav kogu riigis ja riikide vahel, sest see toimib kogukonna, piirkondlikul ja sellest tulenevalt ka riigi tasandil.
