Elu mõte lühikese tähendamissõnaga

Kui ma lendasin üle tohutu, lõputu ookeani, imetlesin ma allpool asuvate päikesepaisteliste lainete ilu. Vee laius ulatus silmapiirini, mis oli lummav valguse ja liikumise tants. Kuid mis mulle tõeliselt silma jäi, oli hulk inimesi, kes ujusid vastu tõusu.

Mina nägin oma vaatepunktist taevas, kuidas nad võitlesid, iga löök oli võitlus halastamatu voolu vastu. Nad ujusid kindlameelselt, nende nägudesse oli söövitatud otsusekindlust, kuid nende seas oli tunda väsimust.

Neelikult ja lõbustatult hüüdsin neile, mu hääl kõlas õhus. "Vaadake üles! Seal on lihtsam tee! Aga minu sõnad neelas tuul alla, neid ei kuulnud ega märganud need, kes allpool olid.

Kindlalt otsustanud nende tähelepanu äratada, hakkasin kivikesi vette viskama. Pisikesi pritsmeid võeti pigem ärrituse kui teadvusega vastu. Niisiis tõstsin suuremaid kive, lootes, et suuremad häiritused panevad nad peatuma ja üles vaatama.

Mitte aga äratada neid, vaid lisasid kivid vaid nende pingutust. Nad tundusid ärritunud, isegi vihased, iga löök ainult tugevdas nende otsustavust kõvemini ujuda. Mõned hakkasid vigastusi põetama, kandes oma võitlust identiteedina, nähes end mõne nähtamatu jõu ohvrina.

Uusikud ilmusid, nende silmad süütusest suured, ja liitusid kiiresti rahvamassiga. Nad matkisid nende ümberolijate tegevust, teadmata, et on olemas ka teine tee.

Korduvalt jõudis mõni ujuja kurnatuse ja allaandmise punkti. Sel hetkel, kui nad lasksid end lahti, pöördus nende jaoks tõusulaine. Nad ei võitle enam, vaid hakkasid ujuma, mida vool õrnalt vastassuunas kannab.

Ne moodustasid väiksemaid gruppe, mis triivisid massist eemale. Nad ei resoneerunud enam suurema rahvahulgaga, mille tähelepanu jäi lakkamatule võitlusele tõusulaine vastu. Selle asemel veetsid need väiksemad rühmad oma aega mõtiskledes, mõistes ja omaks võttes elu voolu.

Kui nad hõljusid ja mõtisklesid, hakkas horisondil esile kerkima saar, mis oli varem olnud varjatud. Kui nad vaatasid õigesse suunda, nägid nad nüüd seda, mis oli neile varem nähtamatu olnud.

Saar esindas nende tõelist mina, nende elu eesmärki. Põnevalt ja motiveeritult hakkasid nad selle poole ujuma, nende löögid olid nüüd kooskõlas toetava vooluga.

Voolu abiga ujusid nad vaevata, elu voolus. Mineviku võitlused tundusid nagu kauged mälestused, mis asendusid eesmärgi ja suunitlusega.

Mina vaatasin seda ülevalt, mu süda paisus uhkusest. Nähes, kuidas nad oma tõelist teed omaks võtavad, tõstsin neile pöidlaid, õnnitluse ja julgustuse žestina.

Kui nad saarele lähenesid, muutusid lained võimsaks, kuid siiski õrnaks jõuks, mis ajas neid edasi. Nad hakkasid lainete harjal surfama, sõites rõõmu ja vaimustusega oma saatuse poole.

Matk oli neid muutnud. See, mis algas võitlusena tõusulaine vastu, muutus harmooniliseks tantsuks koos sellega. Nad olid leidnud oma tõelise mina, oma eesmärgi ja elu mõtte.